3. mai hommikul suunasin autonina Lääniste poole ja jõudsin sutsu üksteist läbi kohale. Rahvas oli juba kohal. Traktorid mürisesid, rehad kraapisid ja saed undasid. Kõik mis vaja, võeti maha. Suured platsid riibuti ja lehed veeti luhale. Kõrvuti olid nii kaheksa aastane kui viisteist talve näinud noormees ja nii see puhtus saabus. Talvine sodi on unustatud ja kevad nüüd sisse lastud!Lääniste kogukonna üle oli hea uhke olla! Kui väiksest külast (no milline see meil Eestis suur on?!), tuleb kodudest ilusal laupäeval välja ligi 50 inimest, siis .... jah-ja, meil kõigil on palju teha. Kõik, kel maamaja ja aed selle ümber, ei saa kunagi öelda, et "oh, mul pole miskit enam teha!" Selle rõõmuga, et kodus on palju teha, ma ise nõus olin, kui maale elama tulin :-D "Aga egas töö jänes pole, et eest ära jookseb!", nagu mu vanaisa ütles ja õigus tal oli. See rõõm kogukonnas, olla koos ja tegutseda ning omada ühisvara, see oli Lääniste rahvast tunda. Minul oli põhjus olla uhke taolise tugeva külakogukonna üle ja neil endal on ka kindlasti põhjust uhke olla.
Kuigi - Lääniste linnamägi on kogu Võnnu vallarahva uhkus ja võit. Oleks oodanud ka aleviku rahva aktiivsust, sest meie valla suurim sündmus - Kaera-Jaan - saab 21. juunil teoks just Lääniste linnamäel!
